BMW 328 Stromlinien-Versuchswagen oli üks 1930. aastate huvitavamaid BMW 328 baasil loodud erikeresid ning oluline näide sellest, kuidas aerodünaamika hakkas enne Teist maailmasõda autode konstruktsiooni üha enam mõjutama. Klassikalise BMW 328 sportauto tehnika ühendati spetsiaalselt õhutakistuse vähendamiseks kujundatud voolujoonelise kerega, mille autoriks oli aerodünaamika pioneer Reinhard Freiherr von Koenig-Fachsenfeld ja mille ehitas Reutlingenis tegutsenud keretootja Wendler.
BMW 328 kui tehniline alus
1936. aastal esitletud BMW 328 oli juba oma aja üks edukamaid ja tehniliselt arenenumaid sportautosid. Selle kerge konstruktsioon, hea juhitavus ja 2,0-liitrine kuuesilindriline mootor tegid autost eduka nii maanteel kui ka võistlusrajal. Just seetõttu sobis 328 hästi ka eksperimentaalsete aerodünaamiliste kerede tehniliseks aluseks.
Stromlinien-Versuchswagen säilitas BMW 328 põhimehaanika, kuid tavapärane avatud sportauto kere asendati täielikult uue suletud voolujoonelise kerega. Eesmärk ei olnud mootori võimsust suurendada, vaid kasutada olemasolevat võimsust efektiivsemalt, vähendades õhutakistust.
Koenig-Fachsenfeld ja aerodünaamika
Kere kuju eest vastutas Reinhard Freiherr von Koenig-Fachsenfeld, kes kuulus Saksamaa varaste autode aerodünaamika pioneeride hulka. Ta tegeles juba 1930. aastatel tuuletunnelikatsetega ning töötas välja sõidukikeresid, mille puhul pöörati senisest märksa rohkem tähelepanu õhu sujuvale liikumisele ümber auto.
Koenig-Fachsenfeldi lahendused tuginesid osaliselt ka aerodünaamikapioneeri Paul Jaray varasematele patentidele. Tulemuseks oli oma aja kohta väga ebatavaline kere: pikk ja sujuvalt langev tagaosa, kaetud tagarattad, ümardatud vormid ning kerepinnaga võimalikult ühtseks kujundatud detailid.
Wendleri erikere
BMW 328 šassiid valmistati BMW Eisenachi tehases, kuid voolujoonelise kere ehitas Erhard Wendleri kerefirma Reutlingenis. Wendler oli spetsialiseerunud väikestes kogustes valmistatud erikeredele ning realiseeris 1930. aastatel mitmeid Koenig-Fachsenfeldi ideid.
Konstruktsioon ühendas tolle aja traditsioonilise kereehituse ja väga moodsa aerodünaamilise mõtlemise. Kere sisemine struktuur põhines puidust karkassil, millele kinnitati kerge alumiiniumist väliskest. Selline lahendus võimaldas hoida auto kaalu suhteliselt väikese, kuigi kere oli tavalisest BMW 328-st märksa suurem ja suletud.
Oma ajast ees olevad detailid
Auto väliskuju juures tõmbasid tähelepanu kolm esituld, mitmed esiosas paiknevad jahutusavad ja kaitseraudade puudumine. Eriti iseloomulikud olid aga täielikult kaetud tagarattad, mille eesmärk oli parandada õhuvoolu mööda auto külgi.
Ka uksekäepidemed olid väga varajases vormis kerepinnaga võimalikult ühtseks integreeritud. Sellised lahendused muutusid seeriaautode puhul tavapäraseks alles aastakümneid hiljem, kuid Koenig-Fachsenfeld kasutas neid juba 1930. aastatel aerodünaamilise terviku osana.
80 hobujõust peaaegu 190 km/h
Stromlinien-Versuchswagen kasutas BMW 328 1971 cm³ kuuesilindrilist reasmootorit, mille võimsus oli 59 kW ehk 80 hj. Mootor ise ei olnud seega võimsam kui tavalisel 328-l – auto suurem kiirus saavutati eelkõige voolujoonelisema kere ja suhteliselt kerge konstruktsiooni abil.
BMW muuseumiväljapaneku andmetel saavutas auto 189 km/h tippkiiruse. See oli 80-hobujõulise 1930. aastate auto kohta erakordne näitaja ning näitas väga selgelt, kui palju võis sõiduki jõudlust parandada pelgalt õhutakistuse vähendamisega.
Kaks BMW 328 voolujoonelist autot
BMW muuseumiväljapanek märgib BMW 328 Fachsenfeld Stromlinie tootmisarvuks kaks autot. Deutsches Museumi hilisemate uuringute järgi valmis aastatel 1937–1938 Wendleri juures Koenig-Fachsenfeldi kavandite põhjal seitse voolujoonelise kerega BMW-d, millest viis põhinesid BMW 326-l ja kaks BMW 328-l. Kui 326-põhiseid autosid peetakse kadunuks, siis mõlemad BMW 328 erikered on säilinud.
Üks neist autodest ehitati Heinz Rostergi tellimusel. Selle BMW 328 šassii väljastati Eisenachi tehasest 1938. aasta jaanuaris ning viidi seejärel Wendleri juurde erikere ehitamiseks. Auto keerukas hilisem ajalugu viis selle pärast sõda Prantsusmaale ning lõpuks 1978. aastal Deutsches Museumi kogusse Münchenis.
Oluline aerodünaamika ajaloo tunnistaja
BMW 328 Stromlinien-Versuchswagen on tänapäeval huvitav mitte ainult haruldase BMW-na, vaid ka varase aerodünaamika arengu näitena. Auto demonstreeris ajal, mil enamik sõidukeid oli veel suhteliselt kandilise kujuga, kui suurt mõju võis kere kuju avaldada kiirusele ja efektiivsusele.
Samas ühendab auto kaks väga erinevat ajastut: traditsioonilise puidust karkassiga käsitööna valmistatud kere ja tulevikku vaatava aerodünaamilise vormi. Just see muudab BMW 328 Wendleri üheks kõige omanäolisemaks BMW erikerega autoks enne Teist maailmasõda.
Mudel kollektsioonis
Minu kollektsioonis oleva BMW 328 Stromlinien-Versuchswageni 1:43 mõõtkavas mudeli on valmistanud AutoCult. AutoCult tähistab mudelit 1937. aasta BMW 328 Stromlinien-Versuchswagenina ning mudelit valmistati piiratud tiraažis kokku 333 eksemplari.
AutoCult kuulutas selle mudeli oma Streamliner-seeriasse, mis keskendub autodele, mille aerodünaamiline konstruktsioon oli oma aja kohta ebatavaline või teedrajav. Mudel kujutab hästi originaalauto voolujoonelist Wendleri keret, kaetud tagarattaid ja iseloomulikku kolme esitulega esiosa.
Tehnilised andmed lühidalt
Ehitusperiood: 1937–1938
Alusauto: BMW 328
Šassii tootmine: BMW, Eisenach, Saksamaa
Kereehitaja: Wendler, Reutlingen, Saksamaa
Kere kujundus: Reinhard Freiherr von Koenig-Fachsenfeld
Keretüüp: voolujooneline kaheukseline sportcoupé
Mootor: vabalthingav R6 bensiinimootor
Töömaht: 1971 cm³
Võimsus: 59 kW / 80 hj
Tippkiirus: kuni 189 km/h
BMW 328 voolujooneliste Wendleri autode arv: 2
Kerekonstruktsioon: puidust karkass alumiiniumkattega
Eripära: Koenig-Fachsenfeldi aerodünaamilise kujundusega BMW 328, millel olid kaetud tagarattad ja voolujooneline Wendleri erikere
Foto päris autost, BMW muuseum. Foto: Sten-Patrick Kreek