Taust
BMW S1 oli üks tähelepanuväärsemaid sõjajärgseid Eisenachis loodud võistlusprototüüpe. Auto valmis 1949. aastal ajal, mil endine BMW autotehas tegutses Nõukogude kontrolli all ettevõttena SAG Awtowelo Werk BMW Eisenach. Kuigi tehas ei kuulunud enam Müncheni BMW AG-le, jätkus seal mõnda aega sõjaeelse BMW tehnilise pärandi arendamine ning eriti oluline oli soov taastada enne sõda BMW 328-ga saavutatud võidusõidumaine. S1 ehitati spetsiaalselt 2-liitrise klassi võistlusautoks ning selle juures loobuti tavapärasest avatud ratastega sportauto ülesehitusest täiesti uue aerodünaamilise kontseptsiooni kasuks.
Sõjajärgne Eisenach ja BMW 328 pärand
BMW 328 oli enne Teist maailmasõda kujunenud üheks edukamaks Euroopa 2-liitriseks sportautoks ning seda toodeti just Eisenachis. Pärast sõda leidus tehases veel BMW 328 osi ja tehnilisi teadmisi ning nendele kogemustele toetudes hakati 1940. aastate lõpus taas sport- ja võistlusautosid arendama. Samasse perioodi kuuluvad BMW 340/1 Roadster, 340-S ning 2-liitrine BMW Intertyp. S1 erines neist aga kõige radikaalsema aerodünaamilise lähenemise poolest ning oli algusest peale mõeldud eelkõige võistlusautoks.
Georg Hufnagel ja konstruktsioon
S1 projekteerimise ja ehitamise eest vastutas Eisenachi tehase inseneride meeskond, mida juhtis diplomeeritud insener Georg Hufnagel. Auto ehitati kergele torukonstruktsioonile, mille ümber vormiti käsitsi väga sile alumiiniumkere. Eesmärk oli vähendada õhutakistust võimalikult palju ning vältida kõiki kere pinnast välja ulatuvaid detaile. Selline lähenemine erines selgelt enamikust tollastest sportautodest, mille rattad paiknesid tavaliselt eraldiseisvate poritiibade all või olid täielikult avatud.
Aerodünaamiline kere
BMW S1 kõige silmatorkavamaks tunnuseks oli kere, mis kattis kõik neli ratast täielikult. Selle tulemusena tekkis väga madal, lai ja voolujooneline auto, mille kuju meenutas pigem aerodünaamilist katseautot kui tavapärast 1940. aastate lõpu võidusõidumasinat. Rataste täielik katmine parandas õhuvoolu ümber auto, kuid tõi kaasa ka kompromissi: esirataste pöördenurka tuli vähendada ning auto sai seetõttu konkurentidest märgatavalt laiema kere. See näitab hästi, kui tugevalt oli S1 kogu konstruktsioon allutatud aerodünaamikale.
2-liitrine kuuesilindriline mootor
S1 ehitati kuni 2-liitriste sportautode võistlusklassi jaoks ning kasutas BMW sõjaeelsest traditsioonist pärinevat kuuesilindrilist ridamootorit. Tehniline seos BMW 328-ga oli tugev, sest Eisenachi tehases olid säilinud nii selle mudeli osad kui ka teadmised 1971 cm³ kuuesilindrilise mootori arendamisest võistlusotstarbeks. S1 täpset mootori võimsust ei ole säilinud allikates siiski piisavalt üheselt dokumenteeritud, mistõttu ei ole põhjendatud omistada sellele konkreetset hobujõunäitu. Kindlalt saab öelda, et auto oli mõeldud 2-liitrise klassi kõrge jõudlusega võistlusmasinaks.
1949. aasta Dessau võit
S1 kõige paremini dokumenteeritud võistlusedu saabus 4. septembril 1949 Dessaus. Võistlus toimus autobahni lõigul, mis oli juba 1930. aastatel kavandatud nii, et seda saaks kasutada ka kiirus- ja võidusõitudeks. BMW S1 roolis oli kogenud võidusõitja Adolf Brudes, kes oli enne sõda saavutanud BMW 328-ga mitmeid olulisi tulemusi ning lõpetanud 1940. aasta Mille Miglia kolmandana. Dessaus võitis Brudes S1-ga 2-liitriste sportautode võistluse ning näitas, et Eisenachi uus aerodünaamiline prototüüp oli reaalselt konkurentsivõimeline.
Sachsenring ja võistlusajalugu
Mõni nädal hiljem, 25. septembril 1949, osales S1 ka esimesel sõjajärgsel Sachsenringi võistlusel. Seal lõpetas Adolf Brudes S1-ga 2-liitriste klassi võistluse neljandal kohal. AutoCulti ajalookirjelduses märgitakse, et S1 võitis oma võistluskarjääri jooksul kaks sõitu, kuid kõigi tollaste Ida-Saksamaal toimunud võistluste tulemused ei ole tänapäeval võrdselt hästi dokumenteeritud. Kõige kindlamalt on seetõttu tõendatav just Dessau üldvõit.
Võistlusautost tänavaautoks
S1 lugu ei lõppenud võidusõidurajal. Pärast võistluskasutust ehitati auto ümber tänavalegaalseks kaheistmeliseks autoks. Muudatuste eesmärk oli muuta radikaalne aerodünaamiline võistlusauto igapäevasemalt kasutatavaks, säilitades samas selle erakordse kerekuju. Sellisel kujul esitleti autot 1950. aastal Leipzigis. See annab S1-le eriti huvitava staatuse: sama auto eksisteeris kõigepealt puhtalt võistlusotstarbelise voolujoonelise prototüübina ning hiljem kaheistmelise tänavaautona.
Ainueksemplar
BMW S1-st valmis teadaolevalt ainult üks eksemplar. See ei olnud seeriatootmiseks kavandatud mudel ega isegi väikeseeria sportauto, vaid Eisenachi tehase eksperimentaalne võistlusprojekt. Just üksikeksemplari staatus, väga ebatavaline aerodünaamiline kere ja lühike, kuid edukas võistluskarjäär muudavad S1 üheks haruldasemaks BMW nimega seotud sõjajärgseks sportautoks.
Ajalooline tähendus
BMW S1 on huvitav ka seetõttu, et see sündis väga lühikesel üleminekuajal. Auto kandis BMW nime ning kasutas BMW sõjaeelset tehnilist pärandit, kuid valmis tehases, mis ei kuulunud enam BMW AG-le. Mõni aasta hiljem lõpetati Eisenachis BMW nime kasutamine ning autod hakkasid kandma EMW nime ja punavalget embleemi. S1 jääb seetõttu üheks kõige radikaalsemaks näiteks sellest, kuidas sõjaeelne BMW võidusõidutraditsioon elas Ida-Saksamaal veel mõneks aastaks edasi ning arenes seal täiesti omanäoliseks tehniliseks haruks.
Mudel kollektsioonis
Minu kollektsioonis olev mudelauto on Autoculti toodang ning kujutab 1949. aasta BMW S1 voolujoonelist võistlusautot. Tegemist on piiratud tiraažiga mudeliga, mida valmistati kokku 333 eksemplari.
Tehnilised andmed lühidalt
Valmimisaasta: 1949
Tootmiskoht: Eisenach, Saksamaa
Arendaja: SAG Awtowelo Werk BMW Eisenach
Konstruktsioonimeeskonna juht: Georg Hufnagel
Keretüüp: kaheistmeline aerodünaamiline võistlusprototüüp
Kere: käsitsi vormitud alumiiniumkere
Raam: kerge toruraam
Mootor: kuuesilindriline ridamootor
Mootoriklass: kuni 2,0 l
Võimsus: täpne näit ei ole usaldusväärselt dokumenteeritud
Veoskeem: tagavedu
1949 Dessau: 1. koht, Adolf Brudes
1949 Sachsenring: 4. koht, Adolf Brudes
1950: esitleti Leipzigis ümber ehitatud tänavalegaalse kaheistmelisena
Tootmisarv: 1 prototüüp
Eripära: täielikult kaetud rataste, aerodünaamilise alumiiniumkere ja toruraamiga sõjajärgne Eisenachi võistlusprototüüp