Taust
BMW M1 on üks BMW ajaloo tähtsamaid ja erilisemaid sportautosid. Tegemist oli esimese BMW Motorsport GmbH arendatud iseseisva seeriamudeliga ning autoga, mis pani tugeva aluse BMW M-i kui eraldiseisva kõrge jõudlusega kaubamärgi mainele. Mudelit esitleti 1978. aastal ning see eristus kõigist teistest oma aja BMW-dest: M1 oli madal, teravnurkne ja keskmootoriga sportauto, mille põhiolemus tuli otse võidusõidust.
BMW M1 sündis väga ambitsioonika projektina. Algne eesmärk oli luua auto, mida saaks kasutada võidusõidus ja homologeerida vastavalt Group 4 reeglitele. BMW soovis osaleda Saksa DRM-sarjas, kuid arendusprotsess osutus keeruliseks ja venis pikemaks kui alguses kavandatud. Samal ajal muutusid ka võistlusreeglid ning M1 ei saanud oma algset rolli täita päris sellisel kujul, nagu BMW oli lootnud.
Selle asemel sündis legendaarne BMW M1 Procar sari, mis toimus 1979. ja 1980. aastal Euroopa vormel-1 etappide raames. Procar tõi ühte stardirivvi nii F1 tippsõitjad kui ka turismiautode võidusõitjad ning aitas M1 nime kiiresti legendaarseks muuta, isegi kui auto esialgne võistlusprogramm ei kulgenud päris kavandatud kujul.
Disain ja kontseptsioon
Disaini poolest oli BMW M1 tõeline verstapost. Auto kuju põhines osaliselt Paul Bracqi 1972. aasta BMW Turbo ideeautol, kuid seeriamudeli lõpliku välimuse kujundas Itaalia disainer Giorgetto Giugiaro. Kiilukujuline kere, väga madal kõrgus, klappesituled, lame neerukujuline iluvõre ja mustad ribid tagaklaasi kohal andsid autole väga selgelt äratuntava välimuse.
BMW M1 kõrgus oli vaid 1,14 meetrit, mis rõhutas selle võidusõidulikku hoiakut ja aitas kaasa madalale raskuskeskmele. Erinevalt BMW tavapärastest sedaanidest ja kupeedest oli M1 olemuselt puhas sportauto. Selle proportsioonid, madal siluett ja keskele paigutatud mootor eristasid seda selgelt kõigist teistest sama aja BMW mudelitest.
M1 oli piisavalt radikaalne, et olla tõsiseltvõetav võistlusauto alus, kuid samas piisavalt viimistletud, et saada tänavale lubatud sportautoks. Just see kahe maailma ühendamine — võidusõidust lähtuv tehnika ja tänavaautole vajalik viimistlus — tegi M1-st BMW ajaloos nii erilise mudeli.
Tehnika
Tehniliselt oli M1 BMW jaoks täiesti eriline auto. Erinevalt tavapärastest ees asuva mootoriga BMW-dest kasutati siin keskele paigutatud jõuallikat. Auto südameks oli 3,5-liitrine vabalthingav kuuesilindriline ridamootor M88, mis arendas maanteeversioonis 277 hobujõudu ja 330 njuutonmeetrit pöördemomenti.
Mootor kasutas nelja klappi silindri kohta ja mehaanilist sissepritset, mis oli oma aja kohta väga arenenud lahendus. Jõud suunati tagaratastele viiekäigulise manuaalkäigukasti kaudu ning tippkiirus ulatus umbes 265 km/h-ni. See tegi M1-st oma aja kiireima Saksa seerias toodetud sportauto.
BMW M1 tugevus ei seisnenud ainult võimsuses. Keskmootori paigutus andis autole väga hea kaalujaotuse ja suurepärased juhitavusomadused. Tühimass oli umbes 1300 kilogrammi, mis koos madala kere, tugeva mootori ja võidusõidust lähtuva konstruktsiooniga andis autole erakordselt puhta sportauto iseloomu.
M1 mootoril oli BMW M ajaloos oluline mõju ka pärast selle mudeli tootmise lõppu. M88 jõuallika edasiarendused jõudsid hiljem sellistesse ikoonilistesse BMW M-mudelitesse nagu BMW M635CSi ja esimene BMW M5. Seetõttu ei olnud M1 ainult eraldiseisev sportauto, vaid ka tehniline lähtepunkt mitmele hilisemale BMW M legendile.
Tootmine
BMW M1 tootmine jäi väga väikese mahuga ja kõik autod valmisid suuresti käsitööna. Projekti keerukus, koostöö mitme partneriga ja võidusõiduhomologatsiooni eesmärgid tegid M1-st BMW jaoks ebatavalise tootmisprogrammi. See ei olnud tavaline suuremas seerias toodetud BMW, vaid eriprojekt, mille puhul oli igal autol väga selge seos BMW Motorsporti ambitsioonidega.
BMW M-i materjalides märgitakse koguarvuks 460 autot, hõlmates nii maantee- kui ka võistlusversioone. Sageli tuuakse eraldi välja, et maanteekasutuseks mõeldud autosid valmis 399. Just väike tootmisarv, keskmootoriga ülesehitus, BMW Motorsporti taust ja Procar-sarja legend muudavad M1 tänapäeval üheks kõige hinnatumaks BMW klassikuks.
Tähtsus BMW ajaloos
BMW M1 eriline koht BMW ajaloos on seotud mitme eri kihiga. See oli tehniline pioneer, disainiline verstapost ja võidusõidust sündinud sportauto, mis näitas, et BMW Motorsport GmbH suudab luua täiesti iseseisva kõrge jõudlusega mudeli. Kuigi M1 ei toonud BMW-le suurt seeriatootmise edu, sai sellest ajatu legend.
M1 tähtsus ei piirdu ainult seeriaautoga. Procar-autod olid maanteeversioonist oluliselt võimsamad ja võistluslikumad, kuid säilitasid M1 põhilise kuju ja tehnilise kontseptsiooni. Just Procar sari andis M1-le tugeva motorspordi kuvandi ning kinnistas selle koha BMW M ajaloo kesksete mudelite seas.
BMW M1 on tähtis ka BMW Art Car traditsioonis. Üks Group 4 võistlusversioonidest sai 1979. aastal Andy Warholi kujunduse ning osales samal aastal Le Mansi 24 tunni sõidul. Warholi BMW M1 Art Car on tänapäeval üks kuulsamaid BMW kunstiautosid ja on aidanud M1 kuvandit veelgi tugevdada mitte ainult sportautona, vaid ka kultuurilise ikoonina.
BMW M1 ühendab BMW M-i algusaja julguse, Itaalia disaini, Saksa inseneritöö ja puhta motorspordi üheks kõige erilisemaks tervikuks BMW ajaloos. See jäi küll tootmismahult väikeseks, kuid selle mõju BMW M-i mainele ja hilisematele mudelitele oli väga suur.
Mudel kollektsioonis
Minu kollektsioonis olev mudel on Minichampsi toodang.
Tehnilised andmed lühidalt
Tootmisaeg: 1978–1981
Tootmiskoht: käsitöönduslik tootmine koostöös mitme partneriga
Keretüüp: kaheukseline keskmootoriga sportkupee
Disainer: Giorgetto Giugiaro
Mootor: 3,5 l kuuesilindriline ridamootor M88
Võimsus: 277 hj
Pöördemoment: 330 Nm
Käigukast: 5-käiguline manuaal
Veoskeem: keskmootor, tagavedu
Tühimass: umbes 1300 kg
Tippkiirus: umbes 265 km/h
Tootmisarv: 460 autot BMW M-i andmetel, sh 399 maanteeautot
Eripära: esimene BMW Motorsport GmbH arendatud iseseisev seeriamudel, keskmootoriga ülesehitus ja Procar-sarja kaudu legendiks saanud BMW M sportauto
Foto päris autost, BMW muuseum. Foto: Sten-Patrick Kreek