Taust
BMW 505 Pullman Ghia Aigle oli üks kõige ambitsioonikamaid BMW 1950. aastate prototüüpe. Pärast sõda oli BMW naasnud autotootmise juurde suurte BMW 501 ja 502 mudelitega ning soovis oma positsiooni luksusautode turul veelgi tugevdada. 505 eesmärk oli luua eriti esinduslik juhiga sõidutatav Pullman-limusiin riigijuhtidele, diplomaatidele ja suurettevõtete juhtidele. BMW jaoks oli oluline ka võimalus pakkuda autot Saksamaa liidukantsler Konrad Adenaueri ametiautoks ning konkureerida selles väga prestiižses rollis Mercedes-Benz 300-ga.
Projekt Diplomat
BMW oli suure esinduslimusiini loomist kavandanud juba vähemalt 1953. aastast. BMW Design Archive’is on säilinud 17. aprilliga 1953 dateeritud 505 kavand, millel on E. Palmi allkiri ning mis sarnaneb tugevalt hiljem valminud autoga. Projekti varajase tööpealkirjana kasutati nime 505 Diplomat, kuid 1955. aasta avaliku esitluse ajaks oli auto saanud nimeks 505 Pullman. Tehniliseks lähtepunktiks valiti BMW 502, kuid selle šassiid pikendati oluliselt, et luua tagaistujatele tõeliselt avar ja eraldatud reisijateruum.
Giovanni Michelotti disain
BMW 505 lõplik disain omistatakse Giovanni Michelottile, kes kuulus 1950. aastate kõige hinnatumate Itaalia autodisainerite hulka. Michelotti töötas sel perioodil tihedalt Šveitsis tegutsenud Ghia-Aigle’iga ning kujundas sellele ettevõttele arvukalt autosid. BMW 505 puhul eemaldus ta tavapärase BMW 501 ja 502 ümara „Barockengeli“ vormikeelest ning lõi palju sirgjoonelisema ja moodsama kere. Esituled paiknesid nüüd poritiibades, BMW neeruvõre muutus väiksemaks ning kõrgem ja kandilisem katuseosa suurendas tagaistujate pearuumi.
Kere valmistamine Itaalias ja Šveitsis
BMW 505 valmimine oli rahvusvaheline projekt. 1955. aasta kevadel saatis BMW Ghia-Aigle’ile pikendatud BMW 502 veereva šassii, mille numbriks on allikates märgitud 59034. Kere põhistruktuuri valmistas aga mitte Ghia-Aigle ise, vaid Martelleria Maggiora Torinos. 1955. aasta juulis kontrollisid seal valminud kere Giovanni Michelotti, BMW müügijuht Oskar Kolk ja BMW kerearenduse juht Kurt Bredschneider. 25. juulil saadeti auto edasi Ghia-Aigle’i Luganosse, kus jätkus selle viimistlemine ja sisustamine. Seejärel jõudis auto Münchenisse, kus BMW lõpetas muu hulgas elektrisüsteemide paigalduse. Seega ühendas 505 BMW tehnika, Michelotti Itaalia disaini, Torino kereehituse ja Ghia-Aigle’i Šveitsi käsitöö.
Pikendatud BMW 502 tehniline alus
BMW 505 põhines BMW 502 tehnilisel alusel, kuid selle teljevahe pikendati üle kolme meetri. Erinevad allikad annavad täpseks mõõduks veidi erinevaid väärtusi, mistõttu on kõige kindlam rääkida ligikaudu 3,1-meetrisest teljevahest. Lisapikkus paigutati peamiselt tagaistujate käsutusse. Mootoriks oli BMW 3168 cm³ V8, mis arendas 120 hj ehk 88 kW. See oli sama ajastu BMW üks tähtsamaid jõuallikaid ning andis suurele limusiinile väärika jõudluse. Jõud kandus tagaratastele ning auto tippkiirus oli umbes 170 km/h.
Pullman-limusiini salong
505 kõige tähtsam osa oli tagaistujate reisijateruum. Juhi- ja reisijateruumi eraldas elektriliselt juhitava klaasiga vahesein ning suletud klaasi korral sai juhiga suhelda intercom-süsteemi kaudu. Ka teised aknad olid elektriliselt juhitavad. Tagaistmed olid kaetud kvaliteetse mohäärkangaga ning interjööris kasutati hinnalist puitu. Reisijate käsutuses olid panipaigad, lauad, lugemislambid, eraldi küte ja ventilatsioon ning isegi baar. Kõik need detailid näitavad, et 505 ei olnud lihtsalt pikendatud BMW 502, vaid täieõiguslik käsitööna valminud esinduslimusiin.
Kaalusääst ja konstruktsioon
Suur kere ja rikkalik varustus muutsid BMW 505 raskeks, mistõttu kasutati mõnes detailis kergemaid materjale. Kapott ja pagasiruumi kaas valmistati alumiiniumist, samas kui põhikere oli terasest. Auto kogumass ületas 1,5 tonni. Vaatamata suurele kerele püüti säilitada BMW-le omast tehnilist elegantsi ning V8-mootor võimaldas autol pakkuda sujuvat ja vaikset sõitu, mida peeti üheks prototüübi tugevuseks.
1955. aasta esitlused
BMW 505 esitleti avalikkusele 1955. aastal ning Michelotti kujundatud auto pälvis positiivset tähelepanu. Seda näidati nii Torino autonäitusel kui ka Frankfurdi autonäitusel. Šveitsi ajakirjandus hindas eriti kõrgelt auto luksuslikku salongi, moodsat kujundust ja esinduslikku iseloomu. BMW jaoks oli 505 näide sellest, et ettevõte suutis pakkuda midagi märksa eksklusiivsemat kui tavaline BMW 502.
Konrad Adenauer ja kübaralegend
BMW 505 ajalooga on tihedalt seotud Saksamaa esimese liidukantsleri Konrad Adenaueri nimi. BMW soovis 505 abil asendada tema senise Mercedes-Benz 300 ametiauto. Hiljem tekkis kuulus lugu, mille järgi olevat Adenauer BMW-st väljudes oma kübara vastu katuseäärt löönud ning seetõttu auto tagasi lükanud. Selle kohta puuduvad aga usaldusväärsed tõendid ja BMW arhiivimaterjalide põhjal ei ole kindel, et Adenauer üldse 505-ga sõitis. Seetõttu tuleks seda lugu käsitleda pigem hilisema legendina kui dokumenteeritud faktina.
Miks 505 tootmisse ei jõudnud?
BMW 505 seeriatootmise ärajäämise põhjuseks ei olnud ainult Adenaueri otsus jätkata Mercedes-Benziga. Tegelikult leidus auto vastu ka teisi huvilisi, kuid Šveitsis või Itaalias valmistatud kere oleks tollaste tollimaksude tõttu muutnud auto äärmiselt kalliks. BMW soovis seetõttu leida võimaluse tootmiseks Saksamaal ning küsis 1955. aasta sügisel Ghia-Aigle’ilt vajalikud konstruktsioonijoonised. BMW Müncheni tehases puudus aga BMW 503 ja 507 tootmise kõrval täiendav võimsus sellise erimudeli valmistamiseks ning võimalike Saksa kereehitajatega peetud läbirääkimised tulemuseni ei jõudnud. Nii jäi 505 lõpuks prototüübiks.
Ainueksemplar ja diplomaatiline kasutus
BMW 505 Pullmanist valmis teadaolevalt ainult üks prototüüp. Kuigi see ei jõudnud seeriatootmisse, kasutati autot mõnel ametlikul üritusel. 1956. aastal sõitis sellega Münchenis visiidil viibinud Itaalia president Giovanni Gronchi, mis näitab, et BMW 505 täitis vähemalt lühiajaliselt just seda diplomaatilise esindusauto rolli, milleks see oli kavandatud.
Hilisem ajalugu
BMW 505 säilis ning jõudis lõpuks tagasi BMW omandisse. Hilisemate aastakümnete jooksul muutus auto kasutus ja välimus korduvalt ning seda kasutati isegi reklaamsõidukina. Hiljem taastati ainulaadne prototüüp põhjalikult ning tänapäeval kuulub see BMW Group Classicu ajaloolisse kollektsiooni. Tänu sellele on säilinud üks väga haruldane näide BMW 1950. aastate katsetest siseneda kõige kõrgemasse juhiga sõidutatavate luksusautode klassi.
Ajalooline tähendus
BMW 505 Pullman Ghia Aigle on oluline mitte ainult ühe haruldase prototüübina, vaid ka näitena BMW 1950. aastate ambitsioonidest. Auto tõi kokku BMW 502 tehnika, BMW V8-mootori, Giovanni Michelotti Itaalia disaini, Martelleria Maggiora kereehitusoskused ja Ghia-Aigle’i luksusliku käsitöö. Kuigi tootmist ei järgnenud, näitas 505, et BMW oli juba 1950. aastate keskel valmis konkureerima ka kõige prestiižsemate Euroopa esindusautodega.
Mudel kollektsioonis
Minu kollektsioonis olev mudelauto on Autoculti toodang ning kujutab 1955. aasta BMW 505 Pullman Ghia Aigle prototüüpi. Tegemist on piiratud tiraažiga mudeliga, mida valmistati kokku 333 eksemplari.
Tehnilised andmed lühidalt
Valmimisaasta: 1955
Tehniline alus: BMW 502
Disain: Giovanni Michelotti
Kere põhistruktuuri valmistaja: Martelleria Maggiora, Torino
Lõplik kereehitus ja viimistlus: Ghia-Aigle, Lugano
Lõplik koostamine: BMW, München
Keretüüp: Pullman-limusiin
Mootor: V8
Töömaht: 3168 cm³
Võimsus: 120 hj / 88 kW
Veoskeem: tagavedu
Teljevahe: ligikaudu 3,1 m
Mass: üle 1500 kg
Tippkiirus: ligikaudu 170 km/h
Tootmisarv: 1 prototüüp
Eripära: Michelotti kujundatud luksuslik Pullman-prototüüp, mille kere valmimisel osalesid Martelleria Maggiora ja Ghia-Aigle ning mis loodi BMW tippklassi esindusautoks
Foto päris autost. Allikas: autobild.de